1. Kuidas tekkis Teil mõte kirjutada just selline raamat?

 

Mina ei oska öelda, kust need ideed ja mõtted päriselt tulevad, aga raamatut hakkasin ma kirjutama esialgu pigem iseenda jaoks, et katsetada, kuidas ma sellise illukirjandusliku vormiga hakkama saan. Seda, et ka kuus aastat pärast “Nullpunkti” ilmumist sellest rääkida saan, on mulle endiselt üllatuslik.

 

2. Kui suures osas olete raamatus kirjutatut ise kogenud, läbi elanud?

 

Seda kuidagi protsentideks või murdosadeks jagada oleks keeruline, kuid kindlasti panin raamatusse palju ennast nagu ühele esikromaanile kohane. Nii traagiline minu lugu kindlasti polnud kui “Nullpunkti” Johannese oma, kuid olen raamatus kasutanud üksjagu juhtumisi oma elust.

 

3. Mida arvate tänapäeva noortest? Kas noored on hukas, nagu tihti räägitakse?

 

Seda et noorus on hukas, on igale põlvkonnale räägitud, kuid ometi areneb ühiskond, teadus teeb järjest uusi avastusi jne. Mina ei arva, et noorus on hukas. Pigem just vastupidi: uus põlvkond näib märksa avatum, nutikam ja sallivam.

 

4. Kas Teile meeldis koolis? Kuidas kirjeldaksite lühidalt oma kooliaega? Kas kogesite ka ise koolivägivalda?

 

Ei meeldinud. Ma ikka lugesin päevi, et koolist pääseda ja kui lõpuaktus lõpuks ometi käes oli, siis oli ikka võimas vabanemise tunne. Ma tõesti ei oska kahteteist kooliaastat kuidagi lühidalt paari lausega kokku võtta. Mis koolivägivalda puudutab, siis kogesin pigem sotsiaalset tõrjutust kui otsest vägivalda. Kuigi seda võiks pidada psühhode-eelseks seiklusromaaniks, siis minu jaoks on “Täna on täna ja forever on forever” raamat, mis räägib läbi üllatuslike vahendite depressioonist ülesaamisest.

 

6. Kas Te tuleksite meie kooli esinema ja oma raamatutest rääkima?

 

Ikka!